Ronitaimed

Hiina sinivihm on kaunilt õitsev, jõuline ronija, vajab tugevat tuge. Võib ulatuda kõrguseni 10+ m. Õitseb mais-juunis, võib teistkordselt õitseda juulis ja augustis. Õisikud on kuni 30cm pikad.

Hiina sinivihm on kõige parem istutada hoonete lõunapoolsesse külge. Eelistab sooja ja päikeselist kasvukohta.

Sinivihmale sobib viljakas ja vett hästi läbilaskev muld. Kasvuperioodil vajab korralikku kastmist.

Hiina sinivihma iseloomustab väga intensiivne kasv – võrsed võivad kasvada hooaja jooksul isegi üle paari meetri. Seetõttu on tal kõrged toitumisvajadused. Tema kasvukohale tuleb igal aastal lisada komposti või kompostsõnnikut. Sinivihma mineraalväetisega väetades peaks vältima lämmastikku, mida taim tänu juurtel paiknevatele bakteritele ise tõhusalt omastab. Kaalium ja fosfor peavad olema mineraalväetise olulised komponendid.

Hiina sinivihm on Eestis külmaõrn (kliimatsoon 6) ning teda võib üritada kasvatada potitaimena, kes talvitub keldris. Saartel ja rannikualadel võib talvituda ka õues. Esimestel aastatel vajab talveks mahapainutamist ja katmist.

 

Suurekobaraline sinivihm on USA päritolu sort, õitseb pisut hiljem kui hiina sinivihm. Sinisevarjundilised, lõhnavad ja kuni 30 cm pikkused õied avanevad mai lõpus ja juunis. Teistkordne õitsemine toimub suve teisel poolel.

Suurekobaraline sinivihm on taim, kes kasvab aastas üle 1 m ja täiskasvanud isend on ligikaudu 5 meetri kõrgune. Noored võrsed keerduvad tugede ümber päripäeva, mis eristab seda liiki hiina sinivihmast.

Sinivihmaga saab katta hoonete seinu, lehtlaid või terrassiseinu. Selle taime tugedeks võib kasutada suuri puid – ta ronib nende küljes ja üle nende okste, andes huvitava efekti, eriti õitsemise ajal. Sinivihma võib kasvatada ka veekogude läheduses. Teda võib kasvatada pottides. Tema pikki võrseid võib kärpida ja kasvatada teda kui tihedavõralist puud.

Saastunud linnaõhk ei kahjusta sinivihma.

Esimesel kolmel kasvuaastal tuleks taim talveks maha painutada ja katta (nagu ronirooside puhul).

Õitsemist alustavad umbes 3 aastat pärast istutamist.

Visteeriad vajavad vähemalt kuus tundi otsest päikest ja hästi kobestatud, mitte väga rammusat, niisket mulda. Sinivihm on tundlik liigse kuivuse suhtes. Seetõttu tuleb eriti põuaperioodil teda regulaarselt kasta. Vältida tuleb liigniiskuse teket, seda eriti talvisel perioodil. Nad kohanevad igasuguste muldadega, kuid eelistavad neutraalset või kergelt happelist mulda pH 6,0–7,0.

Õitsemise tagamiseks on regulaarne pügamine. Juulist augustini lõigatakse maha sama aasta pikad võrsed, jättes võrsetest alles 15-20 cm. Teist korda tuleb pügamist teha varakevadel, kui õiepungad hakkavad paisuma. Siis lõigatakse ära haiged, külmunud ja õiepungadeta võrsed.

Teisel-kolmandal aastal pärast taime istutamist lõigatakse põhioks ühe meetri kõrguseks ja eemaldatakse külgvõrsed. Suvel, kui taimel on tärganud uued külgvõrsed,valitakse välja nendest kaks tugevamat ja seotakse tugede külge, eelistatavalt umbes 45º nurga all. Siis lõigatakse need kolmanda või neljanda punga peale. Kärbitakse ka põhioksa ja eemaldatakse alumised võrsed.